Usun, et iga inimese elus on olnud hetki, kus ei oska midagi peale hakata ja pea tundub tühi. Seda olukorda nimetatakse kriisiks. Kriisid tulevad ootamatult ja löövad meie elu mõneks ajaks pea peale. Kui väiksemad kriisid mööduvad kiiresti ja jätavad vaid väiksema jälje, siis täna valmistub terve riik suurteks kriisideks – ikka selleks, et ootamatusteks valmis olla ja paremini hakkama saada.

 

Maal ja äärealadel elavad inimesed ning pered on üldjuhul kriisideks ja ootamatuteks olukordadeks paremini valmis. Sügisesed marutuuled viivad tihti majapidamisest elektri ning karastunumad elanikud süütavad küünla, leiavad taskulambid ja nendivad vaid, et "jälle on vool läinud". Tiheasustuses elavad pered saavad samuti lühiajaliste voolukatkestustega kenasti hakkama, kuid kui vool on pikemalt ära, muutub olukord kiiresti keeruliseks.

 

Mina elan küll tiheasustuses, kuid suuremast asulast eemal – keset metsa. Voolukatkestus on tavaline sügisene nähtus ning see ei löö meid enam rivist välja. Miks? Sest minu pere on teinud teadlikke samme, et nädal aega iseseisvalt hakkama saada. Ja me saamegi!

 

Oleme varunud piisava toiduvaru – ei, mul ei ole suurt laoruumi, vaid täiesti tavaline köögikapp, kus hoian kuivaineid ja snäkke. Sügavkülmas on eraldi sahtel köögiviljade ja lihasaaduste jaoks. "Hoidma" on ehk vale sõna, sest kasutan neid pidevalt, kuid toon alati asemele uue, et varud ei väheneks. Varud on justkui pidevas ringluses.

 

Lisaks on meil korralik esmaabikott ja dokumendikarp, mida saab vajadusel kiiresti kaasa haarata, ning ravimid, mida peres vajame – valuvaigistid, allergiaravimid, retseptiravimid ja ka palderjani või lavendli tabletid.

 

Meie kodus on ka elektrigeneraator, mille töökorras olekut testime regulaarselt. Oleme seadistanud selle nii, et generaatori käivitamisel säilib kütte, külmkapi ja mõne toa elekter ning töötab ka puurkaevust tulev vesi.

Puurkaevu seadsime sisse alles sellel suvel ning see oli valmisoleku loomisel üks aeganõudvamaid ja keerulisemaid projekte. Samas annab teadmine, et meil on oma veevarustus, väga suure kindlustunde – eriti kriisiolukorras, kus kraanist vett enam ei tule.

 

Meil on ka väike kütusevaru, et generaatorit töös hoida, ning vajadusel saab seda kütust kasutada ka autole, kui peaks tekkima vajadus kiiresti kodust lahkuda. Varjumiskohta pole me veel loonud – see on juba järgmine tase –, kuid oleme perega läbi mõelnud, kus kodus oleks kõige turvalisem koht vajadusel varjuda.

 

Tõenäoliselt ei oleks ma kõigele sellele mõelnud, kui mul puuduks huvi maailmas toimuva vastu või ma elaksin näiteks Pärnu kesklinnas. Siis kaaluksin pigem, kelle juures keerulises olukorras peavarju leida, ka see on oluline. Meil on lähimate naabritega läbi räägitud, kuidas eriolukorras teineteist teavitada ja abistada.

 

Kas sina oled oma naabriga lihtsalt teretuttav või saaksite teineteisele loota, kui olukord muutub keeruliseks?

 

Kriisiolukorras läheb inimese aju teise režiimi. Mõni inimene satub paanikasse, mõni muutub apaatseks ja võimetuks üldse midagi ette võtma. Seepärast on oluline teada, kuidas sinu pereliikmed ja lähedased erinevates olukordades käituvad ja toime tulevad.

 

Valmistumine ei tähenda hirmus elamist, vaid rahuliku meele säilitamist siis, kui teised on paanikas.

Võib-olla on just täna õige aeg mõelda, mida saad sina teha, et homme paremini hakkama saada.

 

Kui sa täna ei tea, millest alustada, siis olevalmis.ee lehelt leiab palju kasulikke nõuandeid. Mina alustasin lihtsalt algusest– sellest, mis tol hetkel tundus kõige olulisem: toidust ja tarbeveest. Sealt edasi liikusime väikeste sammudena. Meie valmisoleku saavutamine on olnud järjepidev töö.

 

Katrin Köster