Asendushoolduse mõisted

Asendushooldus – sünniperest eraldatud lapse eest hoolitsemine väljaspool tema sünniperekonda kas lühi- või pikaajaliselt. Asendushooldus võib olla asutusepõhine (asenduskodu, perekodu) või perepõhine (lapsendamine, eestkoste või hoolduspere).

Asenduskodu (endise nimetusega lastekodu) – lapse elukoht, kus tema eest hoolitsevad vahetustega tööl käivad kasvatajad. Ühes peres on kuni kuus last ja rohkem kui kolm kasvatajat.

Eestkostja – lapse seaduslik esindaja, kes on kohustatud hoolitsema lapse kasvatamise ja ülalpidamise eest. Eestkostjale kuulub nii lapse isikuhooldus- kui ka varahooldusõigus. Eestkoste määramine toimub kohtu kaudu. Eestkostjaks on tihti lapse sugulased, kuid selleks võib olla ka pere, kes ei ole lapsega sugulussuhtes.

Erihoolduspere – tagab lühi- või pikaajalise hoolduse või kasvatamise peres spetsiifilise ja suurema hooldusvajadusega lastele. Erihoolduspere teenus on mõeldud lastele, kes vajavad individuaalset pühendumist ja pidevat teadlikku tuge.

Hoolduspere – pere, kes kasvatab teistest vanematest sündinud last oma perekonnas kas lühi- või pikaajaliselt lapse seaduslikuks esindajaks oleva KOViga sõlmitud lepingu alusel. Pere ei ole eestkostja ega last lapsendanud. Pere on ette valmistatud vastavat hooldust pakkuma ning peret toetatakse selles rahaliselt ja mitterahaliselt.

Järelhooldusteenus – eesmärk on toetada asendushooldusteenuselt või eestkostelt lahkuva noore iseseisvat toimetulekut ning õpingute jätkamist. Kohalik omavalitsusüksus tagab noorele eluaseme ning vajaduspõhised tugiteenused ja toetused.

Kasupere – perekond, kus last kasvatatakse ja kuhu ei kuulu lapse sünnivanem ega sünnivanemaga abielus olev isik. Mitteametlik katustermin hooldus-, eestkoste- või lapsendajaperede tähistamiseks.

Kriisihoolduspere – pakub ajutiselt perekonnast eraldatud või kriisiolukorda sattunud lapsele turvalise võimaluse viibida perekeskkonnas, kuni selgub lapse edasine pikaajaline elukorraldus. Eelistatud alternatiiv turvakodule.

Lapsendamine – lapsendada saab ainult alaealist last, kelle vanem(ad) on andnud lapsendamiseks nõusoleku, kelle vanem(ad) on surnud või kelle vanema(te)lt on ära võetud hooldusõigus. Lapsendajapere võtab endale eluaegse vastutuse ja hoolitsuse lapse eest. Lapsendamine tekitab lapsendaja ja lapsendatu vahel vanema ning lapse vahelised õigused ja kohustused, mis on tingimusteta, tähtajatud ning pöördumatud. Aastas lapsendatakse uude perre keskmiselt 20–30 last, mis tähendab, et lapsi, keda saab lapsendada, on vähe. Lapsendada soovivaid peresid on palju rohkem kui lapsi, keda saab lapsendada.

Perekodu – lapse elukoht, kus tema eest hoolitsevad kuni kolm perevanemat. Ühes peres on kuni kuus last. Perekodus elab perevanem lühi- või pikaajaliselt teatud perioodil koos perekodus olevate lastega. Pere- ja asenduskodu peamiseks erinevuseks on, et asenduskodus on rohkem erinevaid laste eest hoolitsevaid inimesi ja nad vahetuvad graafiku alusel tihedamalt kui perekodus.

Perepõhine asendushooldus – laps on lühi- või pikaajaliselt paigutatud elama perekonda, mis ei ole tema sünnipere. Perepõhise asendushoolduse vormid on hoolduspere, eestkoste ja lapsendamine.

Turvakodu – lapse ajutine viibimiskoht, mille eesmärk on tagada turvaline keskkond ja esmane abi lapsele, kelle hoolduses esinevad puudused, mis ohustavad tema elu, tervist või arengut. Laste turvakoduteenus on suunatud eelkõige hüljatud, hooletusse jäetud või vägivalda kogenud lapsele.

Kuidas pakkuda peret vajavale lapsele kodu ja armastust ning kuidas riik sind seejuures toetab